Teisipäev, 12. märts 2013

11. päev

Eile looderdasin, oli tänaseks jälle jõudu rohkem. Igapäev ei jaksagi ringi tuuseldada. Täna oli ilm kah võrratu, homme vist lubas ära pöörata.
Hommikul läksin kohe "akna" juurde, kolmas kord juba. Istusin mere äärde maha ja nautisin laineid. Meeletult võimas, veel suuremat möllu oleks tahtnud, aga ikkagi väga võimas. head meelt tegi, et inimesi polnud. Lõpuks ometi on see turistikas inimtühi- arvasin argipäeva süüks. Ega seda rõõmu kauaks polnud, 2h pärast oli juba sadakond inimest kohal, ma olin lihtsalt varajane ärkaja :)
Ronisin siia ja sinna, kuhu vähegi andis ja lõpuks sõitsin minema.
Tekkis huvi ühe kabeli vastu, olin seda kaardilt mitu korda vaadatud, aga seisab ta suurtest teedest eemal. Ilm ilus, mõtlesin, et lähengi otsin ta üles. Arvasin, et kui mere äärt pidi muudkui sõita (tee oli kohutav muidugi) siis ma peaks sinna välja jõudma. Seekord mu nutikus vedas alt, lõpuks olin tupikus. Keerasin aga ringi ja sama teed koppadi koppadi tagasi.
Igasugu tähtsad ehitised tehakse mäe otsa, nii turnisin minagi mäe otsa ja nägin selle kabeli kaugel eemal oleva. Sealt mäe otsast püüad aimata, kust tee sinna viib ja paned punuma.
San Dmitri Chapel , selline kabel. Küll mina tiirutasin ja ekslesin, korra on kuskil silt, et sinnapoole (no ma tean isegi et sinnapoole) ja siis jälle ei märkigi. Osa radasid lihtsalt lõppesid ära. Lõpuks leidsin oma üllatuseks pulitseionu orust seismas, üksi sedasi. Tema andis vihje, et pane nüüd oma motukas seisma ja mine jala. Õige kah, oli jäänud veel 200 m, aga parajalt turnimist. Tee oli, aga ma ei tea millega sealt üles minnakse. Suured turistibussid vist lasevad binokliga seda hoonet vaadata. Vb. tehakse sinna ka tee, sest kabel oli korralikult eurorahadega remonditud, oli ilus aed ja puhkepingid jne. Vat ainult teed sinna veel pole :P Igatahes sain ma linnu kirja jälle.

Sõitsin "koju", sõin kalapulki ja lausa sundisin ennast uuesti välja minema (jube uni tuleb ju peale lõunasööki)
Püüdsin üles leida Saguna kaljud Saguna Cliffs 
Jälle suutsin ma keerutada küll siia, küll tänna, ega ma eriti küsida ka oska, sest ega ma täpselt teagi, mis ma otsin. Lõpuks ma need kaljud üles leidsin, viimane kilomeeter kuskil aiamaade vahel ukerdades. Aga kohale sain. Ja vaade, tegelikult kukkumine, oli ikka vinge. Nagu Pakri pangal, ainult et vabalangemist on ca 140 meetrit. 5 meetrit ääreni ja juba vajud kössi, 3 meetrit ääreni ja neljakäpukil ja ikkagi ei julenud ma üle ääre alla vaadata, sees hakkas pöörama :) Mingid hullud ronivad sealt veel üles (vaata lingis on üks video ka)
Vot selline päev, emotsioone täis jälle. Istusin kivi otsa ja vahtisin kaugele merele, kuniks hakkas pilve tõmbama

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar