Kolmapäev, 13. märts 2013

12.päev

Juba emapiimaga on sissesöödetud, et elu on parem, kõik on parem, on olemas parem käsi ja nii see on ja nii see on sinusse surmani sisse raiutud. Ja kehtib parema käe reegel. Sest see on parem- isegi soomlane ütleb, et parem, see on õige! (paremale- oikealle) Ja, kui see ühel heal päeval sassi keeratakse, peapeale, siis tuleb paras pundar.
Ainuke, mis siin saarel veel parem on: paremal on autodel rool, paremalt kihutatakse sinust mööda(mis on päris ehmatav) ja jälgima pead hoolega paremat peeglit!
Hommikul alustad päeva sellega, et ronid vasaku jalaga voodist välja- alusta kohe varahommikul selle reegli meeldetuletamisega! Enne, kui lööd oma punnvõrri käima, tee endale selgeks, kuhu tahad minna! Marsuut. Kui näiteks poodi, siis millisel poolel teed asub pood, milliseid pöördeid kavatsed teha, milliseid ristmike tahad ületada. Ja mõttes keri see tee läbi niimoodi, et sõidad koguaeg vasakul.
Ringtee- seda hakka läbima vasakult poolt (s.t. päripäeva, mitte vastupäeva, nagu meil- midagi oleks neil ka nagu loogiline kah :p ) ja kohe vaata, et paremalt poolt keegi ei tuleks ja edasi juba sõida.
Kui ma tahan teha parempoolset pööret ja vastutulev auto tahab sinnasamma keerata, siis on temal eesõigus!
Tegelt ongi mulle probleemiks ringteed ja paremad pöörded. Ja ristmikud, mis on järjest ja kui su oma tee, mida arvad peateeks, teeb veel sinka- vonka ja kõrvateid muudkui suubub siit ja sealt ja erinevate nurkade alt ning enamus nurki on pimedad. Hommikul esimene pööre on mul kohe vasakule ja kohe järsust mäest üles, pean söitma hooga ja pime nurk ... (meie loogika järgi peaks sealt tulema auto alla aga ei tule)
Peatee märke, nt peatee ja anna teed, siin pole. Enamasti on asfaldil kirjutatud STOP. Ja kui ma sõidan ja näen ristmikul, et erinevatel kõrvalteedel, kust läheneb siit ja sealt igasugu masinaid, on maha neile kirjutatud STOP, siis panen silmad kinni ja gaas põhja. Jokutama pole mõtet jääda, ega keegi ei jää sind ootama ja kui sa kord jäid nina nokkima, siis võtab aega, enne, kui omad õigused maksma paned.
Aegajalt, kui ma pihta ei saa, kuidas liikuda, tõmbun tasa ja ruttu kuhugi tee äärde ja teen näo, et mul oli siin asja- ise siis vargsi piilun, et mida ma peaks edasi tegema (ega ju lollina ka paista taha)
Päris tihti jään ma liikluses jalgu (laveerin aukude vahel jne) ja seljataha tekivad autod mingi võluväel- vaatad oma paremasse peeglisse, tänav ju tühi ja järsku terve trobikond taga. Siis tõmban ka tee äärde ja lasen neil minna.
Aegaajalt jään sõidu ajal ringi vahtima . Ikka ju tahad näha, mida huvitavat tee ääres. Ja siis tuleb see automaatselt rinnapiimaga sissesöödetu- oled ühtäkki paremal pool teed !!!
Veel üks ehmatus, mis mind aegajalt tabab: kirjade järgi on neil vasakpoolne liiklus aga mulle jääb mulje, et neil on hoopis "keskliiklus" s.t. auto tuleb vastu keset teed. Ja ma pean ruttu meelde tuletama endale hommikul korrutatu, et vasakult poolt- vaaaaaasakult!
Liiklus on siin ehk natuke ehmatav, aga harjumisel täiesti normaalne. Pasunat antakse, aga mitte alati sulle. Pasunat antakse näiteks, kui tee ääres tuttavat nähakse. Võimalik, et jäädakse veel seisma ja aetakse paar sõna juttugi- autode rodu taga ootamas- no problems.
Aga minu arust ei kihutata, ei ole "rappija tsäkke" nagu meil, ei tirita asjade lahendamiseks istme alt pesapalli kurikat . Ei näidata mitte keskmist sõrmegi !!! Paar korda on minu tähelepanu juhitud sellele, et mul suunatuli sisse jäänud(armatuuril ei põle see pirn) ja kohe mainitakse, kui kiivrit pole peas(ikka unustan munakoort pähe panna!) Õnneks on mu võrr päris väikeste gabariitidega, mahun ka kitsastest pragudest läbi ja kui ma õigesti liiklen, aktsepteeritakse mind. Mitte keegi ei pressi mind tänava äärde, mittekeegi ei hakka minust karjudes ja tuututades mööda pressima- kui tekib selge võimalus, siis sõidetakse mööda, seni loksutakse kasvõi 20 km/h tunnis mul taga. Vohhhhh!
Tänavad on mägised ja teed auklikud. Vaata auku oma teel, vaata STOP kirju, vaata parempeeglisse ja vaata silte, kuhu sa täna üldse kavatsesid minna. Ikka juhtub, et on "diversion" ehk ümbersõit, ikka juhtub, et silt kuskil varjus ja peidus või üldse alla kukkunud või unustatud panna.





Kohe saab siin kaks nädalat oldud, aeg kiirelt läinud. Ja ma pole käinud Malta peasaarel, olen olnud kõikseeaeg siin, pisikesel Gozol. Ja ausalt- ei trügi sinna kah. See saar on ehk tilluke mõõtmetelt, kaardi pealt sain pikkuseks ca 14 km ja laiuseks 7km. Pole nagu ollagi. Oleks see lauskmaa, siis ehk. Aga selle pisikese lapikese peal on maksimum kõrgus 183 m. Linnasid- külasid, mägesid ja orge, pangad ja liivakivist moodustised. Soolavannid ja pilliroost roostik.. Kirikuid ja kabeleid, Mäeküljed täis aialapikesi. Põnevaid linde ja taimi. Ehk tundub see imelik, et olen tulnud nii kaugele ja ei kihuta läbi Malta kuulsaid tursimiobjekte. Seda enam, et aega on küll ja küll. Selleasemel kolistan mööda külateid ja jään vahtima põllumeest, kes taob oma võimsa kõplaga savikamakaid, ajan juttu mõne kõutsiga, kes oskab kõiki keeli, piilun kalameeste paati, istun kitsukese tänava majatrepikesel ja vaatan Malta poisikese pallitagumist, samal ajal vahetame rõõmsaid pilke. Piilun kere värisedes kõrgelt pangalt alla, ronin otse jeesu-kristuse juurde. Istun mere ääres ja imetlen võimsaid roherohelisi laineid, mis kaljude vastu purunedes muutuvad vahutavaks piimaks. Jälgin sisalikke ja nende toimetusi ja neid on siin kohe hulgi.  Ma ei vaata kella, enne kui läheb pimedaks. Ma magan, siis kui tahan ja vaatan suitsu tehes kõrgelt- kõrgelt oma toa rõdult alla Xlendi küla peale.


2 kommentaari:

  1. Tõeliselt mõnus on Su netipäevikut lugeda, silma ja vaim puhkavad kohe. Sedasorti puhkus ongi kõige parem kus ei pea kuhugi tormama vaid istud vaikselt ja vaatad kuidas elu ümberringi edasi veereb.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänud Marko ja tore, et mu mölapidamatus (ja rohked kirjavead) Sulle meele järgi on :)

      Kustuta