Esmaspäev, 4. märts 2013

3. päev

Kas võiks ühe ilusa päeva lihtsalt vedeleda, vaadata suitsu tehes üle aia tänavale, kus niikuinii midagi ei liigu- siiski kassid- kõutsid autode all täitsa olemas. On argipäev, tööpäev.
Hommikul vahtisin lakke ja püüdsin kuupäeva välja mõelda ...  appi tuleb ju arvuti- paremas all nurgas on kõik kirjas! jessssss ....

Meri ja kala.

Merd on palju, samapalju kui vett. Soolast vett, ai ai kui soolast. Ja meri on minule läänemerekale ikka võimas. Eile oli soe ja tuulevaikne, aga lained olid ikka võimsad. Neid võidki vaatama jääma ja ära arvata, kas see, mis tulemas on suur laine, või on järgmine veel suurem ja oodata, kuni see murdudes kaldale paiskub, või kui suure veesamba vastu liivakivist kaljut üles lööb. Paar korda sain sahmaka oma molutamisega kaela :)
Seal, kus kaldal väiksed õõnsused, hakkab päikse ja tuule mõjul tekkima kohe soolakristallid. Ja vesi on sinisinine ja läbipaistev.


Aga kalaga on kuidagi imelik. Esiteks pole kajakaid, aga kajakas, see onju kala. Kormoraanist ma mitte ei räägigi. Vaatad vette ja tundub kuidagi vaesevõitu see elu seal. Ainult meduusid. Meenutades Norrat, siis seal on juba kaldaäärses vees kõiksugu krabisid-meritähti-teokarpe ... äkki on siin kõik liikuv nahka pandud?
 Restoranis võtsin ette menüü: kalapraad ja taga kiri, et uurige enne kelnerit, kas täna on kalurid kala toonud ja mis kala. Ja edasi tulevad homaarid- krevetid- kalmaarid- 8jalad (usun et needki külmutatud-sissetoodud). Ja ongi kõik!
Seisin rannas ja näen, kuis kalapaat sõuab randa, jooksin sadamasse, lootes näha suuri kalakaste eksootiliste kaladega. Kaks kalameest võtavad  paadist välja pisikese musta kilekoti, kus miski nagu sipleks sees !?
Kogu saak või? Lootuses millekski enamaks käisin läbi  poode. Oli külmutatud kala ja konserve. Ma söön hea meelega kalakonsrve, otsisin Malta enda toodangut- kõik olid made in u.k. :p Üksainus praeräim päästaks praegu mu elu!!!

Koduloomad:
Naised peavad kasse, neid terve kari. Mehed peavad kanaarilinde ja linnukoeri. Viimaseid ässitatakse põõsastesse lindlasi hirmutama. Päris jube on vaadata, kuidas need kutsad  kaktustes- ohakates ragistavad.

Turismiobjektid:
Tegin eile paar kohustuslikku käiku vaatamise väärsuste juurde. Templis küsiti 5 eurot, vaatasin seda kivihunnikut ja jäin suurt saksa gruppi silmitsema. Giid vuristas miskit, aga pooled turistid pildistasid õitsvaid kirsipuid ja müüril peesitavaid sisalikke. Sain minagi musta lepalinnu pildile- igati korda läind ekskurss.
Teiseks võtsin ette Gozo ehk kõige suurema vaatamisväärsuse, selle akna seal meres. Piltidelt ei paistagi nii võimas, kui kohapeal. Ja muidugi oli seal väga palju busse- turiste ja muidu tegelasi. Ilm oli ilus ja pühapäev lisaks. Sattusin vaimustusse mere poolt ära uuristatud kividest, püüdsin neid pildile saada nii, et ühtegi inimest poleks peal, eks see oli päris tegemine kohe :) Muidu vahva koht, tahan sinna tagasi ja leida võimalus omaette matkarajaks. Hea meelega oleks seal selgel õhtul- ööl, aga mu majutus sealt kaugel ja ei julge pimedas oma võrriga sõita.
Lisaks oli sinna ja tagasi sõites diversioon, mingi lõputu ümbersõit, kitsad tänavad ja lühikesed ning muudkui kruti sinna ja tänna- vahepeal kadusid ka need diversioonisildid ära, siis püüdsid oma loogikaga sõita, aga ega alati aita ka loogika, kui seda lihtsalt pole :D


Igati korda läinud päev oli eile, esialgu hoiaks sellest rahvamassist eemale ja see võimalus on mul täitsa olemas. Täna püüan leida mingi matkaraja ja binokkel kaasa. Seebika võtan vast ka. Ja jätan maha oma raske fotokoti. Ma olen õnnelik oma sandaalide üle, mis talvel soomest ostsin- nakkuvad hästi igasugu kividega, hea turnida ja kerged.

----------------

pealelõuna

Ronisin mäkke, päris palju huvitavaid taimi- lilli- puid, kahjuks ei osanud paljudele nimetust anda. Linde oli ka palju, korra pöristas üks lausa kõrvust mööda ja kui puule oli istunud- oli hoopis suur suur rohutirts.
Natuke pelgasin rohus liigelda, räägitakse et siin palju madusid. Õnneks ei näinud, selleeest oli inimtegevust kõikjal, mingid onnid suvaliselt siin-seal, oleks nagu suvilad vms. Ehk putka ja tool ja pisike lapike. Ja mäe otsas tabas mind imestus. Hulga pisikesi puurikesi, kus lind sees rabeles. Ühes oli lausa emane mestvint. Kas neid püütakse ja siis hoitakse millegi jaoks elus? Tundus kuidagi ebanormaalne.

Vaade merele oli võrratu, tundub et nüüd nägin ka Sitsiilia ära.Ja isegi kaks kajakat ujusid merel, küll kaugel- aga hääle ja nägemise järgi tundusid hõbekajakad olema.


 Kui mäest alla sain, käisin korra veel sadamas ja hommikune kalajutt pöörati pea peale. Kalameestel olid kastid kala täis, vaäiksed haikalad ja rai- kalad. Mõned meriahvenad sekka. Miskipärast loobiti tillemad haid üle ääre, miks neid juba merel tagasi ei saadetud, aru ei saand. Käis kalapuhastus, sisikond vette ja seal olid juba tillukesed kalakesed neid kohe nokkimas. Jälle polnud ühtegi kajakat platsis- Norras oleks neid mijon olnud- sisikond oleks õhust haaratud. Äkki maltalased söövad ka kajakad ära?
Lõunaeg oli käes ja nüüd läksin restorani ja palusin kalarooga, väiksed sekeldused ja lauale ilmus lubatud meriahven, mis küll seda polnud, aga maitses hästi. Igatahes olen saanud oma tahtmise. Päeva jooksul nägin veel paljudes kohtades kalu ja poest leidsin lõpuks Maltal tehtud kalakonservi. Tundub, et see härra, kes mul siin mäe otsas käsi laiutab, on mu häält kuulda võtnud :)

Sõitsin teisele poole saart ja oma üllatuseks nägin, et põllumajandus on sealpool oluliselt paremal järjel ehk lapikesi hooldati ja kasvas igasugu värki. Majad- elamised nägid ka paremad ja huvitavamad välja. Söidust pealinnas Victorias tegin videoklipi kah, vaata siit

taimed







1 kommentaar:

  1. Peasaarel soovitan külastada Euroopa suuruselt 3. kuppelkirklat - Mosta Dome. Sel on põnev lugu ajaloost kaasas.
    https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10150435150775968&set=a.10150415836050968.440887.743670967&type=3&theater

    VastaKustuta